I - X Seto Kuningriik

Setomaal on külad küll pooltüjaks jäänud, aga setod on siiski olemas ja oskavad oma esivanemate pärandust hinnata ja alal hoida. Seda tunnistavad kasvõi üle paarikümne aasta peetud värska leelopäevad. Igati ilus pidu, aga toimub üle kolme aasta. Oli vaja leida midagi, mis setosid kokku tooks, samal ajal leelopäevast erineks. Sobivat ei leitu tükil ajal.



Paul Hagul oli võimalus 1991.a.suvel käia koos Hellero poistega Norras ja näha midagi sellist, mis setodelegi paistis sobivat.


Norra ja Rootsi Kuningriigis elavad metssoomlaste järglased, kelle vana-vana-vanemad asusid sinna elama oma kolmsada aastat tagasi. Kuigi tänaseks keelt vahetanud ja norralasteks saanud, ei ole nad oma juuri unustanud. Igal aastal, teisel nädalavahetusel kuulutavad nad Norra Kuningriigis kolmeks päevaks välja oma Metsasoome Vabariigi ja ei allu sel ajal Norra kuningale. Neil on oma Metsasoome Vabariigi valitsus, oma president, oma lipp ja piirgi, millest üle pääsemiseks peavad võõrad viisa lunastama.


Mõte küpses - selline riik kõlbaks setoodelegi.


Obinitsa rahvas Aare Hõrnaga eesotsas võttis asja tõsiselt ette ja 1. Seto Kuningriik kuulutatigi välja 20.augustil 1994.aastal Obinitsas.


Kuningriik vajas aga ka kuningat. Ent kuninga verd ei teatud üheski suguvõsas olevat. Pealegi ei saa kuningatega mängida, arvab Paul Hagu, sest ajaloost on teada, et harilikult võtakse vanal kuningal enne pea maha, kui uut valima hakatakse. Kuninga asemikku võib aga rahvas valida nii tihti, kui talle meeldib. Ja nii sündiski mõte valida kuninga - Peko - asemik -rahva poolt valitud Setomaa ülemsootska.


Peko nõudmine oli, et Kuningriik ei oleks vaid ühe "nulga" või valla asi, vaid puudutaks kõiki setosid. Sestap muutub Seto Kuningriigi pealinna koht.

Seto Rahvuseepos

Lugu algab peategelase Pekolasõ sünniga. Nagu rahvalauludeski, aitavad Jumal ja Maarja ise sünnitajat. Sarnaselt kõigile eepilistele kangelastele kasvab Pekolanõ imeruttu ja sirgub tõeliseks vägimeheks, kes töödes on kõigist teistest tugevam. Kui jõuab kätte aeg naisevõtuks, küsib Pekolane nõu vanematelt. Jumal saadab Peko emale juhatava unenäo: mere ääres on imeline õunapuu
( seto rahvalaul Uiboneiu ), selle all koob sukka Nabra, vanemateta Ilmaneiu ja sellepärast Essu kasulaps. Peko käib Nabral kosjas ning järgnevad pulmad.
Järgnenud päevadel tehakse tööd ja elatakse, nagu setu talus ikka. Nabra kannab hoolt, et viljadele jätkuks vihma ( Ilma – neiu ikkagi! ). Pekol kasvab kaks poega: julge Jorosk ja kandlemängija Merosk. Töödki tehakse lauluga.
Pekolasõ isa leiab kord nurmelt kiiora, imelise tammenuia, mis viljakasvu parandab, kui seda nurmele näidata. Isa annab pojale nõu kiiora kirstu peita ning tulevases võitluses sõjanuiana kasutada. Varsti selle järel surevad Peko isa ja ema.
Vanemate surma järel on rahuaeg lühike, sest vaenlane tungib maale. Peko valmistub lahingusse minema oma maad kaitsma. Ta võtab isa leitud kiiora ja paneb selga ema valmistatud riided ja vööle mõlasuuru mõõga. Naise pärimisele, millal teda otsima minna, vastab ta: kui ta on olnud juba neli-viis päeva vere sees.
Enne lahinguväljale siirdumist käib Pekolanõ oma salakoopas jumalat palumas. Linnud toovad sõnumi, et ta peab kiirustama.
Lahingus saadab Pekolanõ oma väsinud mehed puhkama ja võitleb üksi arvukate vaenlastega mitu päeva. Kiiorgi hakkab juba kilde lööma. Peko paneb kiiora kivi alla ja jätkab võitlust mõõgaga, kuni vastase vägimehed on kõik võidetud, tapetud või põgenenud. Venelased aga korjavad oma kõvemad mehed kokku ja tabavad Peko une pealt. Nad võtavad sõjariistata jäetud vägimehe vangi.
Kodus ootavad naine ja pojad asjatult Pekot. Nabra saadab poegi isa liivakoopa juurde vaatama, aga need tulevad tühjalt tagasi. Jumal läkitab koduhoidjaks 3 sulast ja 3 näitsikut, kes juhatavad märgi kuidas Pekolast leida. Isa liivakoopa juurde jääb Merosk kanneld mängima, kuni ema vanema pojaga isa tagasi toovad.
Nabra ja Jorosk leiavad märkide järgi Peko asukoha ning koos tahetakse põgeneda. Peko jookseb kiiorat haarama. Põgenemisel Jorosk komistab ja ta tapetakse sinna, Nabra aga võetakse vangi. Peko jõuab kivi juurde, mille all oli kiior. Kiior keelab tagasimineku, sest nii on jumalast määratud sündima. Vangistatud Nabra eest (kellest saab venelaste laulik) kannab hoolt Essu.
Pekolanõ läheb liivakoopasse, kus ta jutustab pojale juhtunud õnnetusest. Koopasse tuleb Essu ise, kes kroonib Peko Setumaa kuningaks ja nurmejumalaks. Ta osutab ka esimesele tööle, mida kuningana tuleks ette võtta – riigi puhastamine sõjaga siginenud metsloomadest. Moroskil lubab ta naiseks võtta ühe oma näitsikutest. Kuningana jääb Peko elama oma koopasse.
Meroskile meeldib Anne, keda ta palubki oma naiseks. Anne oleks nõus, kui saab Essult loa. Leina tõttu jääb pulmapidu ära, Essu saadab vaid anne armsalt Meroski majja.
Noorpaar käib Pekot koopast koju kutsumas, kuid see keeldub: kuningal on palju hoolt. Ta laseb seppadel valmistada väärilise mõõga ja puhastab metsad karudest ning põtradest. Kuningas kannab oma kiioraga ka selle eest hoolt, et vili hästi kasvaks.
Peko jääb vanaks ja ei taha enam ilmas elada. Ta laseb seppadel oma küljeluust mõõdu võtta ja valmistada sama suure rauast küljeluu, et see tulevastele põlvedele enda meenutamiseks jätta ( Petseri kloostris külastajatele vaatamiseks posti külge riputatud rauast kaarekujuline kaalukang! ). Jumal saadab talle une, kus ennustab tulevasi asju. Nähtud une kuulutab ta rahvale. Oma koopa laele istutab ta tammekepi – sellest kasvava tamme koor hakkab ravima hambavalu ( Petseri kloostri tamm ). Esimesele linnule, kews istutatud tammele laskub, lubab ta varaseima laulu õiguse kevadel, järgmisele kõige kumedama hääle. Lindudeks on lõoke ja kägu. Oma koopa kohale annab ta käsu ehitada klooster.
Peko jääb oma koopasse igavesele unele. Jumal laseb koopasuu lukku panna, et keegi ei saaks vägimeest häirida. Koopa kohale ehitatakse klooster. Peko poolt ennustatu läheb täide.

Kuningriigi Hümn

Olli suurõ' Säksa sõa',
Vinne väe' oll` vägevä`,
suurõmp hulk jäi Säksa oräs,
meist sai vilets Vinne viir.
Visati meid ütte viirde,
tõistõ viirde tõugati -
sääl meid surbi` Säksa rüütli`,
Vinne vürsti vindsodi`.


Küll oll` rassõ ello ellä`
Pühä Esä Maarjamaal,
küll oll` rassõ koto tetä`
katõ ilma veere pääl!


Siski esä-esä kombõ`
jõudsõ hoita alalõ:
uma keele, valgõ` rõiva`,
uma hüä süäme.

Kui mi jäl` sis kokko tulli
ummi vanno laulõga`,
ar sis veli vele tundsõ,
sugu nakas selgümä.
Õt mi latsõ` sammu pitä`
jovvasi` õks tõisiga´,
õt saas` valgõt päivä nätä´
tulõvikuh Setomaa -

nõsta üles uma lipu,
käüsekanga kirivä,
tüllütulijalõ paku
mõrro seto sibulat.


Kui no jälki uma Peko
om Seto riigih kuningas,
küll sis varsti vahtsõst nakas
Setomaa kõik häitsemä!

PEKO - jumal

Setu rahvausundis, täpsem oleks öelda mütoloogias, on Peko viljakusjumal. Juba möödunud sajandi lõpus polnud tema kultus tuntud kogu Setumaal, vaid keskendus Mokroluga nulka, kus kümmekonnas külas oli Peko kummardajaid. Pekot koguneti austama aastas kaks korda ühistele pidudele. Kevadisel peol, mis leidis aset pärast kevadist külvi, osalesid asjaosaliste peredest peremees ja perenaine. Pidu korraldati ühiselt: odrad peoõlle pruulimiseks koguti kokku varem, toit aga võeti kaasa. Pekole pühendatud teine pidu peeti sügisel ning selles osalesid ainult mehed.



Pekokultusele tunnuslik joon oli, et Pekojumalat esindas inimesekujuline puust ( teiste kinnitusel vahast) kuju, mis liikus kindlas perede ringis igal järgneval aastal uude kohta. Uue peremehe valimine toimuski sügisesel praasnikul ja vaid meeste seltskonnas. See sündis varem nn. vereliisuga. Kogunenud vastu ööd peo korraldaja poole, sõid mehed igaüks oma leivakotist, pöörates teiste poole selja. Seejärel paluti Pekolt kaitset kogu oma talule, viljale ja karjale. Vereliisk seisnes selles, et mehed jooksid õuele ja hakkasid rüselema, aga ka üksteise eest üle aia hüppama. Kellel seejuures esimesena veri välja tuli, see oligi järgneval aastal Peko-peremees. Hilisemal ajal asendas vereliisku uue peremehe valimine küünlatulega. Peko vastne omanik võttis Peko kuju kaasa valge lina sees. Ta võis aasta läbi Pekot oma talus (üldjuhul aidas viljasalves) hoida ning tema ülesanne oli korraldada järgnev praasnik.


Peko-praasnikke on nimetatud ka ko´radsipraasnikeks (sõnast korjama), jumalat ennast sellest tulenevalt ko´ratjumalaks, räüsäpuusliks ning eufemistlikult Hüä Vell´o. Nimetus räüsäpuusli (= raheikoon) lähtub veendumusest, et Peko valitseb eriti rahe üle.

Ligi kümme aastat pärast Pekolasõ sündi jõudis Eesti Rahva Muuseumi ka materiaalne Peko, s.o. umbes poole meetri kõrgune rohmakalt inimesekujuliseks tahutud puust nukk. Seal on ta praegugi. Kuigi see Peko kuju pärineb Krantsova külast ning peremees, kes kuju muuseumile kinkis, ei mäletanud, et peres oleks üldse Pekot mingil moel austatud. Mokroluga nulga Peko kuju, tegeliku kultuse objekti saatus on senini teadmata.


Setu viljakusjumala Peko kuulumine väga vanasse, kristluse eelsesse usundisse on väljaspool kahtlust. Sisuliselt sama nime all – Pellon Pekko – esines ta karjala jumalate panteonis, kus tema spetsialiteediks oli odrakasvu edendamine. Seda nime tundsid vadjalasedki ( riihi-pekka)


Pekokultusele leiduvad paralleelid ka mordva, udmurdi ja mari usundis.