Alates 862. aastast kuulus suurem osa setode alast vene valitsejatele (Pihkva Vürstiriik, Novgorodi Vabariik, Pihkva Vabariik, Moskva Suurvürstiriik, Moskva tsaaririik, Venemaa Keisririik ja Nõukogude Venemaa). Sel ajal valitses Irboskas väidetavalt varjaag Rjuriku kaaskondlane Truvor, ent on võimalik, et tegelikult oli ta hoopis Pihkvas. Pole päris selge, kas ja kui palju setusid toona Setumaal elas ja kas see ala ka pidevalt Vene vürstiriikide koosseisu kuulus. Piir fikseeriti kindlamalt alles 13. sajandil, ajaloolase Anti Selarti arvates toimus see 1224. aastal, kui moodustati Tartu piiskopkond ning fikseeriti selle piir Pihkva vürstiriigiga.
Alates 14. sajandist asusid Pihkva Vürstiriik ühelt poolt ning Tartu piiskopkond teiselt poolt täpsemalt paika panema oma mõjupiire. Pihkva vürstid kindlustasid 1330. aastatel Irboska linnust, Tartu piiskop ehitas 1342. aastal (koostöös Liivi orduga) Vastseliina linnuse. Piirijoon konkretiseerus aga alles 16. sajandil, kui oluliseks piirikindluseks muutus 1473. aastal rajatud Petseri klooster. See võis kaasa tuua ka Petseri ümbruse venestumise.
Liivi sõja ajal kasutas Venemaa Setumaad baasina Vana-Liivimaa ründamiseks, Petseri kloostri kindlustamist jätkati. Suur tähtsus on Setumaa kultuuriloos tolleaegsel Petseri kloostri üleam, abt Korneliusel (abt 1529–1570), kelle ajal ehitati klooster võimsaks kindluseks, rajati koole ning käis ka aktiivne misjonitöö talupoegade õigeusku pööramiseks. Kornelius hukkus Ivan Julma repressioonide ohvrina, sellest on setude rahvaluules mitmeid legende.
1581. aastal piiras Stephan Bathory Pihkvat ning laastas ühtlasi ka Setumaad. Tema kätte langes Irboska, kuid Petseri pidas Jürgen Fahrensbachi juhitud poola vägede piiramisele vastu. 1595. aastal õnnestus rootslastel Petseri klooster ajutiselt vallutada. 1615. aastal püüdis Pihkvat omakorda vallutada Gustav II Adolf, kuid ka temal see ei õnnestunud, lisaks ebaõnnestusid ka Irboska ja Petseri vallutamine. Stolbovo rahuga jäi Setumaa endiselt Venemaaga liidetuks. Järgnevalt kaotati lõplikult ka Pihkvamaa autonoomia ning Setumaa majandus allutati selgelt keskvõimu vajadustele. Selle poliitika vastu puhkes 1650. aastal mäss, mis haaras ka Irboskat ja Petserit, kuid see suruti peagi keskvõimu poolt maha.
1656. aastal ründasid venelased Setumaalt Tartut ning vallutasid selle. Rootslased teostasid Setumaale mitmeid rüüsteretki, kuid kindluseid ei vallutanud. 1661. aastal taastati sõjaeelsed piirid.
Põhjasõja alguses rüüstasid Setumaad rootslased, hiljem tõrjusid venelased nad sealt eemale, 1704. aastast rootslaste ohtu Setumaale enam polnud. Kuid 1708. aastal kartis Peeter I, et Karl XII ründab Liivimaa kaudu Venemaad ning hävitas Tartu ja Narva. Setumaal kindlustas ta aga Petseri kloostrit uute bastionitega.
1861–1866 vabastati setud pärisorjusest. Nende majanduslik areng oli siiski aeglane, külakogukond säilis kuni Eesti Vabariigini. Suurt mõju omas õigeusu kirik ning et hariduspoliitika arenes väga aeglaselt ja oli suunatud vaid venelastele, siis oli rõhuv enamus setudest kirjaoskamatud.
Setude asualad (tumepunasega) 1902 paiku Jakob Hurda andmetel.24.02.1918. kuulutati välja Eesti Vabariik (Manifest kõigile Eestimaa rahvastele). Iseseisvusmanifest nägi muuhulgas ette:
"/-/Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega - Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõplik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud./-/"
Algas Vabadussõda, mille tulemusel sõlmiti 2.02.1920. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. Lepingu järgi liideti Eesti Vabariigiga ka Setumaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse sai Petseri ja veel mõned suuremad asulad nagu Irboska ja Laura. Liidetud alast moodustati Petseri maakond.
Tollase Petseri maakonna idapoolsed alad olid aga praktiliselt sajaprotsendiliselt venekeelsed ning neil ei olnud setudega olulisemat seost – Eesti vajas neid oma territooriumina peamiselt vaid selleks, et hoida etnilised Eesti alad eemal tollaste kaugelaskesuurtükkide laskeulatusest, samuti olid Irboska läheduses olevad künkad heaks kaitsepositsiooniks.
1940. aastal okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi ja ühes sellega ka Setumaa. Setumaa etniline ühtsus lõhuti, kui 15. augustil 1944. aastal 75% Petseri maakonnast eraldati Eesti NSV-st Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblastisse Petseri rajoon.
Tollasel jagamisel lähtuti enamjaolt etnilisest piirist - need alad, kus olid ülekaalus setud, püüti jätta Eesti NSVle, need alad aga, kus ülekaalus olid venelased, püüti jätta Vene NFSVle. Siiski jäi selle käigus suuri setu külasid Vene poolele.
23. augustil 1944 eraldati Leningradi oblastist ligikaudne endise Pihkva kubermangu ala, millest moodustati Pihkva oblast. Viimase koosseisu jäi ka Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud osa Petseri maakonnast likvideeriti ning liideti Võrumaaga (hiljem peamiselt Võru ja Põlva rajoonid).
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel 1991. aastal tunnustas Nõukogude Liit de jure Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel moodustati ajutine kontrolljoon, mis järgis endiste Eesti NSV ja Vene NFSV piire. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Vene Föderatsiooni. Mitmed suured setude külad ja Eesti kodanike omandid jäid Vene Föderatsiooni territooriumile.
Nõukogude Liidu õigusjärglane Vene Föderatsioon ei ole tunnustanud Tartu rahu ega sellejärgset Eesti-Vene piiri. 1990-ndatel alustati piiriläbirääkimisi, mis katkesid. 1993. aastal alustas Venemaa ühepoolselt Eesti-Vene kontrolljoonel riigipiiri mahamärkimist.
2004. aastal jätkasid osapooled piiriläbirääkimisi. Eesti loobus sisuliselt territoriaalsetest nõudmistest Venemaa vastu ja loobus ühes sellega õigusest Setumaa idapoolsetele aladele ning Tartu rahulepingu järgsetest aladest. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Eesti–Vene riigipiiri leping kirjutati alla 2005. aasta 18. mail Moskvas.
20. juunil 2005. a ratifitseeris Riigikogu Eesti–Vene riigipiiri lepingu lisades preambuli:
"/-/Lähtudes 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest, nii nagu see on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 20. augusti otsusest "Eesti riiklikust iseseisvusest" ja Riigikogu 1992. aasta 7. oktoobri deklaratsioonist "Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest" ning silmas pidades, et käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud leping muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 122 osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont, ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist,/-/ "
Viidates sellele preambulile jättis Venemaa lepingu ratifitseerimata ning kuulutas lepingu kehtetuks.
Kaasajal on enamik Vene Föderatsiooni aladele jäänud setu külasid juba paljus hääbunud, st elujõus setu perekondi on sinna jäänud alles väga vähe ning paljud Venemaa noored setud on venestunud. Piiriküsimus on setutele loonud takistavad probleemid: koguduste jagatus, sugulaste või omandi asumine ühel või teisel pool piiri.
Praegu jäävad Setumaale neli Eesti valda: Meremäe, Värska, Mikitamäe ja Misso. Setumaa vallad on moodustanud ainulaadse maakonna piire ületava omavalitsuste ühenduse – Setomaa Valdade Liidu.
Комментариев нет:
Отправить комментарий