Setod on Pihkva ja Peipsi järve rannikul ning Pihkva järvest lõunas ning idas asunud idapoolse läänemeresoome hõimu järeltulijad, kes on säilitanud väikese osa oma algupärasest asualast ning märkimisväärse osa vaimsest ning ainelisest pärimuskultuurist, mis läänepoolsetel soome-ugri rahvastel on elavast traditsioonist kadunud.
Setomaa eripärad, võrreldes Eesti teiste piirkondadega, sh läänepoolse Võrumaaga, ilmnevad arheoloogilises materjalis juba 1500 aastat tagasi. Setod erinevad oma läänenaabritest (võrokestest) usulise kuuluvuse ja kultuuritavade, osaliselt ka keele poolest. Idanaabritega (venelastega) seob setosid eelkõige ühine usuline kuuluvus: alates ristiusustamisest on Setomaa kuulunud õigeusu kiriku valdustesse. Setod on määratlenud end rahvana VI Seto Kongressil 9. oktoobril 2002. aastal.
Setomaa ajalugu ning üldist arengut on mõjutanud ligikaudu 1000 aastat tagasi alanud idast ning läänest lähtuvate erinevate kultuuriliste, usuliste, sõjaliste, poliitiliste, majanduslike mõjude ja huvide kohtumine ning võitlus. Selle tulemusena on praeguseks setode põline eluala jagatud de facto Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel.
Setomaa ajalugu erineb ülejäänud Eesti ajaloost. Esialgu hõredalt asustatud piirkond, mis jäi Pihkva järvest lõuna poole, kujunes vahealaks lääne- (Otepää, Tartu) ja idapoolsete (Irboska, Pihkva) poliitiliste keskuste ning nende mõjusfääride vahel. Keskajal sai Setomaa läänepiirist eraldusjoon katoliikliku ja õigeuskliku kirikuorganisatsiooni vahel. See pani aluse omapärasele seto kultuurile, kus on esindatud ühest küljest õigeusk ja teisalt on säilinud tänu perifeersele asendile väga arhailised jooned, mille püsimisele aitas omakorda kaasa setode keeleline isoleeritus vene kiriku- ja kirjakultuurist. Alates keskajast saab kirjalike allikate alusel kinnitada, et piiriks Liivimaa ja Pihkvamaa vahel olid siin Võhandu jõe alamjooks, Mädajõgi, Kolodavitsa oja, Piusa jõgi, Meeksi oja ja Pedetsi jõgi. Samas asub Setomaal väga oluline õigeusu kultuuri keskus – 15. sajandi lõpul (1473) alguse saanud ja 16. sajandil mitte ainult usulise, vaid ka poliitilise ja sõjalise keskusena esile kerkinud Petseri klooster. Hiljem kujunes kloostri juurde alevik ja lõpuks linn. Uusajal kuulus Setomaa Vene keisririigi Pihkva kubermangu koosseisu.
Pärast Vene keisririigi kokkuvarisemist, 1. juulil 1917. aastal saatsid Petserimaa eestlased ehk setod Eesti Maanõukogule 74 allkirjaga pöördumise, milles paluti ühendada Eestimaaga Pihkva kubermangu Petseri, Lobodka, Pankjavitsa ja Irboska vald koos Petseri linnaga. Tekkinud vaidlused ja juriidilised probleemid, samuti Vabadussõja sündmused lükkasid Maanõukogu otsustamise korduvalt edasi. Alles 4. juunil 1919. aastal Asutava Kogu poolt vastuvõetud Eesti Vabariigi ajutine põhiseadus kuulutas Setomaa Eesti Vabariigi koosseisu. Setomaa põhjal moodustati Petseri maakond.
Alates 1930. aastatest kujunes Eesti riigi ametlikuks poliitikaks Setomaa kui piiriala kohalike eripärade kaotamine ja aktiivne eestistamine. Riik hakkas vormistama perekonnanimesid, kruntima talumaid, üles ehitama koolivõrku, valitsushooneid, mille tulemusena hakkas traditsioonilisse kultuuripilti lisanduma eestilikku ilmet. Samas olid 1920.–1930. aastate Setomaa tähtsündmusteks I ja II Seto Kongress, seto laulupeod, noorte suvepäevad, Petserimaa Üliõpilaste Seltsi loomine ja seto haritlaste kinnistumine.
1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon ning sellele järgnenud II maailmasõja sündmused andsid Setomaale teise arengusuuna. 1944. aasta augustis, mil Eestimaal käis aktiivne sõjategevus, alustati Setomaal Eesti territooriumi ümberjagamist. Senine Petseri maakond jagati Vene NSFV Pihkva oblasti moodustamisega (23.08.1944) territoriaalselt kaheks, mille idaosa ühes Petseri linnaga lülitati uue oblasti koosseisu.
Nõukogude perioodi algus põhjustas paljude vanade kultuuritraditsioonide katkemise. Alates 1960. aastate lõpust vähenesid tavaelus teatud määral mitmed omakultuurile omased ilmingud: vanad pulmakombed, rahvalaul tavaelu osana, rahvarõivaste kandmine, mõningad pühadega seotud kombed, kirmaskid. Säilisid kiriklike traditsioonidega seonduvad tavad: matusekombed, piirkondlikud pühad.
Soikus traditsioonilise seto käsitöö viljelemine, milles andis tooni naiste käsitöö. Samuti kadus meeste töödest levinud savinõude jt saviesemete valmistamine, mis oli olnud oluline lisatuluallikas. Praeguseks on unustuse hõlma vajumas seto rahvarõivaste, aga eriti ehete valmistamine. Siiski on veel olemas vanade töövõtete tundjaid ja viimasel kümnendil võib täheldada traditsioonide elustumise märke (nt savinõude valmistamine, ehitustraditsioonide kasutamine, seto värvilise ja valge pitsi kasutuselevõtt).
Alates 1990. aastatest võib ka täheldada vana külakultuuri elustumist (nt kirmaskid, kirikupühad, palvused tsässonates, paabapraasnikud ja seto pulmad, potisetode retked). Vana laulutraditsiooni, mis varemalt oli igapäevaelu (ja töö) lahutamatu osa, hakkasid edasi kandma folklooriansamblid. 1977. aastal said alguse iga kolme aasta tagant toimuvad leelopäevad. Täna on aktiivseid koore kümmekond, valdavalt osalevad neis eakamad lauljad. Viimasel kümnendil on tekkinud enamuses Setomaa piirkondades noorte leelokoorid või on noored liitunud tegutsevate vanemate leelokooridega.
Seto ainelise kultuuri säilitamisele aitas kaasa Nõukogude perioodil alanud kodu-uurimine, seda ka koolides (nt Saatse, Värska, Obinitsa). Ida-Setomaal loodi kodulooringist Irboska muuseum (1969). Kooli kodulooringi baasil kujunes Saatses 1974. aastal isetegevuslik muuseum, mis praegu tegutseb Saatse Seto Muuseumi nime all ja on Värska Seto Talumuuseumi (avati 1998) filiaal. Setomaa muuseumidest vanim ja kogude poolest märkimisväärseim – Petseri Koduloomuuseum – loodi 1949. aastal ning kannab tänapäeval Pihkva muuseumi filiaalina Petseri linna muuseumi nime. Kokku on ajaloolisel Petserimaal praegu seitse muuseumi. Neile lisandub Krasnojarski krais Haidaki külas seto kultuuri muuseum, mis tutvustab 19. sajandi lõpul – 20. sajandi algul Siberisse väljarännanud setode kultuuri. Seto ainelist kultuuri on aidanud säilitada ka eraalgatusena loodud muuseumid ning kogud.
Sõjajärgsetel aastakümnetel lahkus Setomaalt, eriti selle Vene haldusalas olevast idaosast palju inimesi Eesti teistesse piirkondadesse, mistõttu setode arv Setomaal ka oluliselt vähenes. Uus kord avaldas tugevat negatiivset mõju ka seto keele olukorrale ja staatusele. Riiklik koolisüsteem ei soosinud murdekeele kasutamist ning Nõukogude ajal leidus Setomaal koole, kus seto keele kõnelemine isegi vahetundidel oli karistatav. Alates 1990. aastatest on alustatud seto keele ja omakultuuri õpetamist, ent õpetuse tase erineb koolide ja klasside kaupa oluliselt, sõltudes eelkõige õpetajate suhtumisest ja oskustest. Samas on setode kui rahva püsimiseks esmatähtis keelelise ja kultuurilise identiteedi säilitamine. Oluline on siinkohal rõhutada, et Euroopa institutsioonid (nt Euroopa Komisjon ja Euroopa Nõukogu) väärtustavad keelelist ja kultuurilist mitmekesisust, sh murdekeelt. Kohaliku keele ja kultuuriloo õpetamine ei ole jõudnud riiklikku õppekavva, mistõttu taoline õpe toetubki vaid vastavate õpetajate entusiasmile. Seto kiilt kõneleb 1997. aastal Võro Instituudi ja Setomaa Arendusseltsi poolt läbiviidud uuringu alusel aktiivselt umbes pool Setomaa elanikest, sama palju on neidki, kes arvavad, et seto kiil on hääbumas või sisuliselt kadunud. Muret tekitab demograafiline olukord ja omakultuuri tihti vähene väärtustatus Setomaa noorte seas. Eriti probleemne on olukord Ida-Setomaal, kus põlisrahvastiku kadumine on reaalsuseks muutmas kultuuritraditsioonide katkemist.
Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist tärkas setodes uus lootus. 1993. aastal toimus III Seto Kongress, kus otsustati alaliseks tööorganiks valida Vanemate Kogu ning edaspidi korraldada setode kongresse iga kolme aasta järel. Kõigil kongressidel on saadikud väljendanud sügavat muret esivanemate kultuuripärandi ja seto keele püsimajäämise üle oludes, kus Eesti-Vene piirijoon poolitab setode põlise asuala ning paljud setod on asunud õppima ja elama väljapoole Setomaad. Alates 1990. aastate algusest on tekkinud Setomaal ning väljaspool Setomaad mitmeid organisatsioone, mille eesmärgiks on koondada Setomaa ning seto kultuuri säilimisest ja arengust hoolivaid inimesi. Setomaa valdu ühendab Setomaa Valdade Liit, Petseri rajooni setosid Seto Etnokultuuri Ühing, seto noori ning seto kultuurist huvituvaid noori Seto Noorte Selts. 1993. aastal loodi ühiskondlikel alustel Seto Kultuuri Fond, mille eesmärk on edendada seto kultuuri uurimist ja tutvustamist.
Tänapäevase territoriaalse jaotuse kohaselt kuuluvad Setomaa koosseisu Põlva maakonnast Mikitamäe ja Värska vald, Võru maakonnast Meremäe vald ja osa Misso vallast ning setode asuala Pihkva oblasti Petseri rajoonis. Setomaa Eesti osas on elanikke u 5000, Venemaa valduses olevale Ida-Setomaale on setosid jäänud alla 500 inimese. Usk ja kirik etendavad Setomaa argielus märksa suuremat osa kui Eesti teistes piirkondades. Setomaa Eesti-osa kogudused kuuluvad Konstantinoopoli alluvuses olevasse Eesti Apostliku Õigeusu Kirikusse.
Kokkuvõttes kujutab Setomaa endast ainulaadset ida ja lääne kultuuri piirimaadel paiknevat regiooni, mis on tänini suutnud säilitada oma näo ja identiteedi. Kui keelelist eripära on kirjakeele kõrval säilinud suuremal või vähemal määral veel mitmes Eesti piirkonnas, siis setode pärimuskultuuri olemasolu ja kasutamine tänapäeval on haruldane nii Euroopa kui ka maailma mõistes. Setomaa arhailiste juurtega elulaad saab kindlasti tulevikus olema üheks Eestimaa külastamise põhjuseks.